Riimides on midagi mõistatuslikku. Nad on lihtsad ja lapsikud, võimukad ja suveräänsed. Nagu armastus. Aga on nad üldse veel võimalikud, tõsiseltvõetavad, meie ajal? Ei tea, kuid sel mu elu «pimeduse tunnil» olid riimid ainsad, mis aitasid. Mis näitasid valgust, vähemalt ülejärgmise reani. Näib, et on asju, millest saabki rääkida ainult riimides. Selles vanas vabaduse keeles.