«Kuulge, teie seal,» ütles Pipi. «Kas te kavatsete väikese Ville siinsamas pulbriks teha, et talle viiekesi korraga kallale lähete?»
Bengt keeras ringi ja silmas tüdrukut, keda ta veel kunagi polnud näinud. Metsiku ilmega võõrast tüdrukut, kes julges teda näpuga puutuda. Algul ta ainult maigutas mõnda aega selgest jahmatusest, siis aga levis üle ta näo lai irve.
«Poisid,» ütles ta, «kuulge, poisid! Jätke Ville rahule ja visake pilk sellele plikale. On see alles plika!»
Ta lõi endale vastu põlvi ja naeris. Üheainsa silmapilgu jooksul kogunesid Pipi ümber kõik peale Ville, kes kuivatas pisaraid ja hiilis ettevaatlikult Tommy kõrvale.
«Kas te olete sihukesi juukseid varem näinud, nagu temal on? Täitsa sula tuli! Ja mis kingad,» jätkas Bengt. «Kas sa laenaksid mulle ühe kinga? Ma sõuaksin heameelega merele, aga mul pole paati.»
Siis võttis ta Pipi ühest patsist kinni, kuid laskis rutuliselt lahti ja ütles:
«Oi, kus kõrvetab!»
Seejärel hakkasid kõik viis poissi Pipi ümber tiirutama, nad keksisid ja karjusid:
«Punamütsike! Punamütsike!»