Mõeldes Prantsusmaast, mõtleme tuhandeaastasest ajaloost, võimsatest monarhidest, säravatest kunsti- ja teadussaavutustest, hiilgava traditsiooniga kirjanduskeelest. Kuid selle tuntud ajaloo kõrval ja all kulgevad teised ajad ja lood – elab ja hingab maa, mis ei olnud veel 19. sajandil toibunud Rooma impeeriumi kokkuvarisemisest ega õppinud end pidama Prantsusmaaks.

Graham Robbi «Prantsusmaa avastamine» on peadpööritav retk läbi selle tundmatu ajaloo. Lugeja avastab tillukesed külakogukonnad, mille maailm piirdub kirikukella kõlaulatusega ja mis üksteise vastu oma erasõdu peavad; pühakujud, mis seletamatul viisil ikka oma algsesse leiupaika naasevad; lapsed, kes rändavad omapead tuhandeid miile läbi Prantsusmaa, et Pariisi korstnaid pühkida; sajad vastastikku arusaamatud keeled; kuningad, kes on sunnitud reisile minnes võtma kaasa oma isiklikud teetöölised; eelajaloolistest aegadest kasutusel püsivad karjateed.

See on maa, kus prantsuse keel kuni 19. sajandi lõpuni oli vähemuskeel – maa, mille keskosa kaardistati hiljem kui Kuu.