Käesolev teos (ilmus esmakordselt Riias 1783. a.) kujutab endast klassikalise saksa filosoofia rajaja Immanuel Kanti (1724-1804) filosoofia põhiküsimuste kokkuvõtlikku esitust ja ühtlasi omalaadset sissejuhatust kogu tema filosoofiasse. Asjaolu, et paljud retsensendid ei olnud käsitanud õigesti «Puhta mõistuse kriitikat» (1781), ajendaski Kanti seal esitatud ideid lähemalt selgitama ning mõnevõrra lihtsamalt käsitlema. Eriti suurt tähelepanu pälvis seejuures keeruline põhiprobleem: mis on kategooriate transtsendentaalne deduktsioon, s.t. kuidas on võimalik, et kategooriad (arumõisted) suhtuksid esemetesse aprioorselt (kogemusest sõltumatult) ehk kuidas võib mõtlemise subjektiivsetel tingimustel olla objektiivne tähendus, s.t. kuidas nad võivad olla igasuguse asjadetunnetuse võimalikkuse tingimusteks.
Seepärast sisaldab «Prolegomena» ülevaate «Puhta mõistuse kriitika» peamistest tulemustest, ent kätkeb ka poleemikat Kanti kaasaegsete arvustajatega, kelle ekslikud väited kummutatakse.
Metodoloogilisest aspektist on tähtis ka see, et «Puhta mõistuse kriitika» on kirjutatud Kanti liigituse järgi sünteetilisel meetodil, «Prolegomena» aga analüütilisel meetodil.