Viio Aitsami pere aed ja põllulapp on väga erilised, sest talle meeldivad putukad ja teised väikesed elukad, kes seal elavad. Paljusid putukaid ei pane me tavaliselt tähelegi, päeviku putukafriigist autor on aga õppinud tohutut elurikkust märkama ja hindama. Ta jälgib ja pildistab, püüab määrata putukate liike, jätab meelde elupaiku ja toitumiskombeid.

Teda huvitab, kuidas see liigirikas kooslus toimib, kui aias kedagi ei tõrju ega tapa. Mitte keegi aias liikujaist ei ole vaenlane, mitte keegi pole teistest tähtsam ega alaväärsem. Putukafriigi päevaraamatut lugedes saate teada, kuhu on sedasi toimides umbes kaheksa aastaga jõutud ja kuidas kujuneb välja bioloogiline tasakaal. Aiaelu aastaringi täiendavad autori väga head fotod.

Autor kirjeldab oma tegemisi nii: «Tegelikult ei ole mu eesmärk kõiki Eesti putukaid tunda. Tahan teada neid, kellega oma elamis- ja tegutsemisruumi jagan. Tunnistan endale, et ka see väike siht on lõpuni teostamatu, sest toimib seaduspära – mida rohkem neid tunned, seda rohkem on tundmatuid, seda rohkem hakkad erinevaid liike märkama.«