PÄIKE LAULUDEN

Nad seisid heinamaa äären
kui sulgedest lehvikud,
neil sädelid lumised sääred,
kristallidest lihvitud.

Nad tulid mu akna alla,
mind peole kutsusid,
mu ukse poetid valla,
tuppa tullagi katsusid.

Mu kased - kannelde väkke,
pärnad tulid kui looriga.
Kõik tulid üles mu mäkke,
kuusetibudki kooriga.

Need olid naljakad lumen,
tulid tuisatud pahkadest,
olid isa ürbikun lamen,
valge orava nahkadest.

Ja päike tuli ja säras
mu peole vihiku
kuldlõnga kududa ära
ning poeta tihniku.

Mind, pimestet, peole viidi,
pandi padjule valgeile,
siis puistati pääse siidi,
puna hõõruti palgeile.

Kõik kuused, pärnad ja kased,
ja härmatis hõbehall,
mu süda, vaikida käsed,
kõik laulavad päikese all.