Miks Virginia Woolf hakkas 1. jaanuaril 1915 jälle päevikut pidama, ei ole teada. See-eest on teada, miks tasub tema päevikuid lugeda: et näha kirjanikku nii, nagu ta ise end nägi, vahetult, ilma lugeja jaoks ette pandud maskita, et saada aimu loomingu allikast, argielust, millest kirjanikul õnnestub luua meistriteoseid, ja et tutvuda ajalooga, nii sellega, kuidas elati Inglismaal esimese ilmasõja ajal, kui ka koduste draamadega, näiteks teenijatega, keda otsiti ja vajati, kuid kes võisid panna maja põlema või jääda käima peale.

Virginia Woolf pidas päevaraamatut pikemate-lühemate pausidega kuni elu lõpuni. Päevik andis võimaluse erinevalt romaanide, arvustuste ja kirjade kirjutamisest üles tähendada ilma enesetsensuurita selle, mis pähe tuli: muljed sõpradest ja tuttavatest, argitoimetused, tähelepanekud looduse ja aiapidamise kohta ning mõtted loetud raamatutest ja poliitikast. Tema päeviku I köide sisaldab sissekandeid kuni 1919. aasta detsembrini, hõlmates selliseid kogu maailmas pöördelisi sündmuseid nagu esimese ilmasõja lõpp ja naistele valimisõiguse andmine Suurbritannias ning isiklikumas plaanis Virginia Woolfi esimese („Merereis“, 1915) ja teise romaani („Öö ja päev“, 1919) avaldamist ja oma kirjastuse The Hogarth Press asutamist.

Virginia Woolf (1882–1941) oli Inglise kirjanik, kelle romaanide uuenduslik vorm – teadvuse vool ja sündmuste esitamisel lineaarsest jutustusest hoidumine – avaldas kogu žanrile murrangulist mõju, mistõttu on teda nimetatud nii romaaniuuendajaks kui modernismi klassikuks. Ta avaldas elu jooksul üheksa romaani, millest kõige meisterlikumaks peetakse „Proua Dallowayd“ (1925, ee 1998) ja „Tuletorni juurde“ (1927, ee 1983), samas rahvusvahelise kuulsuse tõi talle menuk „Aastad“ (1937). Woolfi tuntakse ka naisõigusluse tüviteksti „Oma tuba“ (1929, ee 1994) ja soorollide volatiilsust näitlikustava „Orlando“ (1928, ee 1997) autorina. Tema päevikud on avaldatud postuumselt viies köites (lisaks üks köide varaseid päevikuid) ja kirjad seitsmes köites.