On sõnu, sõnu, ütlemata palju!
Neid öeldud on ja öeldaksegi veel.
Üks uttu kaob, kuid teine jääb kui kalju.
On sõnarikas meie emakeel.

Võib-olla vaim mul pole enam virge,
jalg astund üle keskea künnivao -
mus pole tulist kõnetooli-kirge,
ei leia kuulsust sealt, ei leia au.

Las jääda kõik need kõlavad tribüünid,
need loorberid, mis päritakse sealt!
... Öö taandub. Ärkan luitund heinaküünis,
aos udu lahkub niiske niidu pealt.

Siin päev mu juurde tuleb sõnadeta,
mis mind ei reeda, iialgi ei peta.