SUVI

Tuul mängis õitega, liiv helkis päiksest.
Päev vedas naerdes mind ja hoidis käiksest.

Ma läksin käoga, kes metsas kukkus.
Tuul seni ootas mind, puu vilus tukkus.

Niit jooksis rööbiti mu rõõmsa teega.
Üks väike mesilind tõi kannu meega.

Jäin suures võidujooksus küll alla teole,
kuid pesa lepalind sai minu peole.

Siis kuldne kullerkupp mu põske puutus.
Kõik meeltes segunes ja uneks muutus.

Nii minust pikkamööda muist õhku hajus,
muist hoopis jäljetult maa põhja vajus.