«Ajastul, mil raamatud, filmid, muusika ja trükiuudised ei ole enam aatomite, vaid bittide kujul, jääb raha ajale ärritavalt jalgu. Füüsiline raha on pisikutest kubisev kohmakas süsinikumahukas kulukas vahetusvahend. Loobugem sellest.» Nõnda kirjutas raamatu autor David Wolman ajakirjas Wired. Kas tõesti on käes aeg sularahaga hüvasti jätta?

Aegade vältel on raha tähendanud väikesi metallseibe ja neljakandilisi paberitükke. Me peame nii iseenesestmõistetavaks, et meil on rahakotis sularaha. Kuid tänapäeval on füüsilise raha kasulikkus, rääkimata selle väärtusest, sattunud tule alla rohkem kui kunagi varem. Kui reaalne on võimalus, et sularaha kaob varsti kasutusest? David Wolman uurib, kui palju sularaha meile tegelikult maksma läheb, kui arvestada kõiki selle käibel hoidmisega kaasnevaid varjatud kulusid, ning püüab mõista, miks nii paljud inimesed on kirglikult sularaha kaotamise vastu. Ta heidab valgust sularaha asendamise võimalustele ja arutleb, milliseid muudatusi tegelikult sularahata ühiskond endaga kaasa tooks, andes samal ajal endale aru, et kõiki võimalikke tagajärgi on väga raske ettegi kujutada.

Raamatu autor David Wolman teeb läbi katse – ta hülgab terveks aastaks sularaha ja võtab ette pika rännaku, uurides sularaha tulevikuväljavaateid. Ta reisib mööda maailma, et leida üles õiged inimesed, kes aitaksid ees ootavale sularahata ühiskonnale valgust heita. Georgia maakolkas uurib autor, miks mõned inimesed arvavad, et sularaha lõpp on maailmalõpu eelsoojenduseks. Londonis peatub ta digiraha foorumil ning Tokyos tutvub kõige uuema võltsimisvastase kunstiga. Islandil uurib ta, milline on seal suhtumine riiklikku valuutasse ja sularahasse pärast seda, kui on läbi elatud maailma ajaloo suurim panganduskrahh. Honolulus joob ta kokteili alternatiivse valuuta evangelisti Bernard von NotHausiga, keda valitsuse esindajad on nimetanud terroristiks ning kes on valeraha tegemises süüdi mõistetud, kuigi ta pole püüdnud järele teha ühegi riikliku valuuta rahatähti või münte. Delhis näeb Wolman oma silmaga, kuidas sularaha karistab vaeseid rängemini kui kedagi teist ja kuidas mobiilne tehnoloogia tõotab seda muuta, ning Oregoni väikelinnas sulandub ta mündikogujate hulka – inimeste hulka, kes peaksid sularaha kõige rohkem armastama.

«Raha lõpp» süveneb igapäevaelu ühte sellisesse tahku, mille iseenesestmõistetavus on nii tugevalt sisse juurdunud, et me harva vaevume selle üle mõtteid mõlgutama. Pärast selle raamatu lugemist ei vaata te rahatähte enam kunagi endise pilguga.