California ülikooli emeriitprofessor Donna J. Haraway püüab oma 2016. aastal ilmunud raamatus taasmõtestada meie suhteid Maa ja kõigi selle elanikega. Teadvusajaloo ja evolutsioonilise bioloogia taustaga Haraway jutustab siin lugusid, mis püüavad äratada protsesse ja ergutada tavasid, mis võiksid edaspidi Maal vallandada paljuliigilise toibumise ja taastumise. Seda võib nimetada utoopiaks, aga veelgi küünilisem on võtta omaks mõtteviis, et «mäng on läbi, on liiga hilja». Lootus on nagu viirus, millel on võime kiirelt muteeruda ja kohanduda, kui me vaid tõeliselt pühendume üheskoos raskustes püsimisele, autopoieesi asemel sümpoieesile. Nagu autor ise kirjutab: «Raskustes püsimine eeldab teiste liikidega segahõimude loomist. See tähendab, et vajame üksteist ootamatutes koostöövormides ja kooslustes. Me kas kestame tulevikus üheskoos või üldse mitte.»

Donna J. Haraway (1944) on Ameerika teadlane, kes seob teadus- ja tehnoloogiauuringuid ökofeministlike ja uusmaterialistlike perspektiividega. Ökoloogilise kriisi kasvades ja nende teemade järjest suurema levimisega kunstipraktikates on Haraway nimi muutunud viimase aastakümne jooksul oluliseks ka rahvusvahelisel kaasaegse kunsti väljal.