Pikki aastaid Eestis elanud populaarne vene kirjanik Grigori Skulski (1912–1987) on mitmete tunnustust pälvinud romaanide, jutustuste ja novellide autor. Tema loomingut on tõlgitud eesti, saksa, poola, tšehhi, hiina jt keeltesse.

Sellesse raamatusse on kogutud novellid armastusest. Need on erinevad, aga räägivad kõik õnnetust armastusest. Ja samaaegselt õnnelikust. Armastusest naise vastu; pimedast kiindumusest iidoli vastu; kuulsuse- ja tunnustusejanust; armastusest lapse vastu; piiritust tundest tugevama vastu; õrnusest nõrgema vastu. Uhkusest, sõltumatusest, õndsast sõltuvusest inimesest, kelleta oma elu ette ei kujuta. Need novellid on kinematograafilised: te näete kõiki tegelasi, te õpite neid tundma ja hakkate armastama, te olete nendega kohtunud. Nad sarnanevad teiega, neis, ehkki kordumatutes, on olemas kõik, mis on olemas igas inimeses, kes igatseb jagatud üksinduse järele.

Autor ei mõista kellegi üle kohut, ta üritab kõiki mõista ja näitab lihtsalt, kuidas saatuste ristumine põhjustab vältimatult hääletuid draamasid, mis viivad meid vaikse lootusetuseni, aga mitte ilma naeratuse, soojuse ja valguseta, mis kiirgavad ka siis, kui ollakse ummikusse jooksnud. Seda nimetatakse helgeks nukruseks.