Poeem piiblitegelasest Kainist ja tema suguvõsast.

Nüüd uuel asumaal on Kain ja Ade,
nad sellest enam lahkuda ei või.
Seal kurvaks muutub noore naise vaade,
et saatus nad sealt tühja laande tõi,
kus oli Kaini elul kindel alus,
kui hoolsalt haris põldu oma talus
ja enda kasvatatud leiba sõi.
Kui väike vürst ta elas kenas majas,
töö oli korras, vähe vaeva vajas.
Üks eksisamm kõik selle ümber lõi.
Ses mõttes Ade Kaini kõrval püsib,
Kain aga eneselt nii tihti küsib:

«Kus asub Lutsifer, kes hoolt kord kandis
nii isalikult reisul meie eest,
kes Adele siis süles aset andis,
kui tuli läbi minna mudast, veest»