Eesti kirjanduses on rikkalikult esitatud vaimuliku mehe kuju. Eriti luteri kiriku õpetajat. Mul on olnud tunne, et see on siiani täiesti ebaõnnestunud. Eesti vaimulikku ei ole ükski kirjanik nii suutnud kirjeldada, et ma tunneksin selle vaimuliku olevat. Suurem osa vaimuliku kujusid on loodud sihilikult negatiivselt või karikatuuris või siis ebaloomulikult idealiseeritud. Olen ligi 50 aastat olnud ordineeritud vaimulik ja peaksin tundma ennast ja oma ametivendi niipalju, et leiaksin nad kirjandusest üles. Ma ei ole neid seal leidnud.
Need read tahavad kirjeldada üht vaimulikku nii, nagu ta elab ja töötab loomulikuna. See on katse kujutada tõelist meest ametirüüs. Ei ole tahetud siia midagi panna juurde ega võtta ära – kõnelgu ametipidaja ise enda eest oma loomulikkuses. Ma usun, et sellisena, nagu mina teda tunnen, suudab ta seista omal jalul.
Karl Raudsepp

Mälestusteraamat algab autori varase lapsepõlve meenutamisega Põhja-Tartumaal, järgnevad õpinguaastad, töö õpetaja ning kooliõpetajana, pagulaspõlv, töö Kanada Luteri Kiriku juures ning valimine piiskopiks.