Oma järgijate poolt Mustaks Paavstiks ristitud Anton LaVey alustas teed, saamaks Saatana Kiriku ülempreestriks 16-aastase karnevali orelimängijana:«Laupäevaõhtuti nägin ma mehi ihalevalt vaatamas poolpaljaid karnevali tantsutüdrukuid ning järgmisel hommikul olid needsamad mehed teisel pool karnevaliplatsi, kus ma evangelistide jutlusel orelit mängisin, oma naiste ja lastega pattude ning himura loomuse eest andestust palumas. Järgmisel laupäevaõhtul olid samad mehed aga jälle tantsijaid vaatamas või kuskil mujal oma ihasid rahuldamas. Siis saingi ma aru, et kristlaste kirik põhineb silmakirjalikkusel ning, et inimese ihar iseloom lööb alati välja, ükskõik kui puhastunud või läbipiitsutatud ta Hüvakäeraja religiooni poolt ka poleks.»

Sellest hetkest oli tema elutee otsustatud. Kulminatsioon saabus 1966. aasta aprilli viimasel päeval – volbriööl, kõige tähtsamal nõiakunsti pühal. Iidsete timukate eeskujul ajas LaVey oma pea kiilaks ja andis teada Saatanakiriku loomisest. Ta nägi karjuvat vajadust sellise kiriku järele, mis tunnustaks inimese lihalikke himusid ja algupärast loomus.

Kolmas trükk