«Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendía mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama.»

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Gabriel García Márqueze (1927–2014) meistriteosest «Sada aastat üksildust» (1967) on kujunenud maailmakirjanduse moodne klassika. See on lugu Buendía suguvõsa seitsmest põlvkonnast ja nende rajatud Macondo väikelinnast. Seda mägedest ümbritsetud linnakest tabavad mitmedki hädad ja õnnetused, kuid sel on varuks ka oma üllatused ja imed. Macondo mahutab endasse kogu Kolumbia, aga võib-olla kogu Ladina-Ameerika – tema poliitilise reaalsuse, aga ka müüdid, eksootika ja ebausu.

Romaanis seguneb reaalsus fantaasiaga viisil, mida varem polnud nähtud. Tänu sellele peetakse «Sadat aastat üksildust» Ladina-Ameerika maagilise realismi tähtteoseks ja tänaseks on sellest saanud 20. sajandi vaieldamatult üks tuntumaid romaane.