Nendel lehekülgedel saavad taas kokku Firenze kuldaja maalikunstnik, hull, kes jälitas oma armastuse viirastust, ja vana mees, kes kirjutab mälestusi – oma palvet ja pihtimust.
Ta on maganud rentslis ja olnud Itaalia esikunstnik, virelenud vangikongis ja olnud Medicite palees omainimene, lebanud Paradiisi sulgmadratsil ja oodanud Põrgu katakombides surma. Ning ta on sellel ilu ja julmuse ajastul ikka ja jälle maalinud.
Nüüd on ta maailma ja iseendaga rahu teinud. Nüüd võib ta kirjutada.
See ei ole Sandro Boticelli elulugu, vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu. Põgus viiv elus on saanud igavikuks tema maalidel. Sellest on küll