Ta ei teadnud enam, kui paljudelt oli elu võtnud. Sel polnud ka mingit tähtsust. Kvaliteet oli tähtsam kui kvantiteet enamikes töödes. Ka tema omas, ehkki selle eriline meetod oli aastatega veidi sära kaotanud. Rohkem kui üks kord oli ta mõelnud otsida midagi muud, millega tegelda. Elu on täis võimalusi selliste jaoks nagu mina, mõtles ta vahel. Vale. Ta oli liiga vana. Väsinud, tundis ta. See oli ainus, mida ta tõeliselt hästi oskas. Ning tulus pealegi. Tunnitasu on loomulikult peadpööritavalt kõrge. Taastumine võttis aega.
Ainus asi, mis talle tõesti meeldis, oli mitte midagi tegemine. Seal, kus ta elas, ei olnudki midagi teha. Ikkagi ei tundnud ta end seal hästi.
Võib-olla oligi hea, et teised kaasa ei tulnud.
Ta ei olnud päris kindel.
Vein oli igal juhul ülekiidetud. Kallis ja hapu.