«Pärast katku oli kogu loodus õitsemise ja kasvamise valus, nii et isegi vastu kloostriaeda asetseva müüri ühest õnarusest rohukasvud välja sirgusid, kuhu tuul oli mulda kokku keerutanud. Seal aias armastasin ma pärast hingemesside ütlemist tihti mõtteis jalutada.
Ah, mu hing igatses pärast seda surmamöllu rahu ja ilu järele. Ta igatses püsivama järele kui kõik see, mis õitses ja varises. Ja kui ma kuulsin vend Tadeust orelil tühjas kirikus mängimas, siis kiskus mind sinna ja helid laskusid nagu õnnistus mu hinge ja otsekui viisid ta endaga lendu, nii et maha jäi mu lihalik ja hääbuv kest.»

Romaani tegevus toimub 16. sajandi esimese veerandi taustal. Peategelaseks on juba humanismist mõjustatud dominikaani munk Hinricus, kes just enne reformatsiooni saabub Lüübekist Tallinna. Teoses kerkib elavalt esile mitte üksnes elu Tallinna Dominikaanide kloostris, vaid ka väljaspool selle müüre, reformatsioonile vastuminevas linnas. Kõik see on nähtud otsivalt-eksleva peategelase sugestiivsete elamuste kaudu.