See raamat on eestlastele otsekui enesevaatlus erilisest peeglist, mis teeb nähtavaks mõndagi sellist, mida on peidetud kassikuldse rahvuslik-heroilise võõba alla. Mõnda suguvenda võib see vihastada, mõnda häbenema panna, kuid usun, et enamus meist hoopiski muigab ja itsitab, sest mõnusat aasimist, vürtsikat eneseirooniat ning teravmeelseid analüüse on siin rohkem kui euro eest.
Heinz Valk

Eestlasele omaselt võiks öelda: «See on enamvähem normaalne raamat». Enam-vähem sellepärast, et lisaks antud normaalsuse definitsioonile eestlaste arusaama järgi, kus elu kulgeb mööda hästi sissetallatud turvalist rada ja et nimelt nii peavadki asjad käima, tähendab see mõiste ka tavapärast või tavalist, mis ei tekita äärmuslikke tundepuhanguid. Kohati naerma ajades, siis jälle – see on nüüd küll omapärane tähelepanek – tunnet tekitades, kirjeldatakse meie omapära läbi kõrvaltvaataja silmade. Igal juhul on heameel, et eestlased on sellisesse sarja haaratud. Järelikult oleme rahvus, kellest on, mida kirjutada, mitte mingi nöks. Oma lateraalse mõtlemisega, ehtsal säästumaal elades, ajades taga kohati lausa haiglasena tunduvat eesti jonni, tundume nii mõnelegi teisele rahvusele ehk napakalt hirmuäratavad. Aga meile, eestlastele, on siin elada ja olla ikkagi täitsa NORMAALNE. NB! Eriti soovitan seda raamatut väga s...a huumorimeelega inimestele, et pärast oleks, mida hambad ristis kritiseerida ja mille üle vigiseda. Muide, see on kah eestlastele olemuslikult täitsa normaalne.
Peeter Oja