HÕBEMAA

Vihma väikesed vasarad
taovad ja taovad,
sooja lõikuskuu kamarat
pinnivad õigeks.
Juba rada on sulanud
helkivaks nireks,
turris heleda harjana
haljendab koppel.
Puhtakspestuna valendab
taevarand kaugelt vastu,
mööda selget hõbedat
maisel maanteel astud.
Kaigub vastu ja tiniseb
kõik, mis vähegi saab.
Ennäe rõõmsat inimest
sellel hõbedasel maal!