Surm ootab meid kõiki. Me elame oma igapäevast elu ja unustame selle. Surm ilmub küll aeg-ajalt mõnda koju või tööpaika, aga igapäevane ta ei ole. Me petame end, kuigi teame, et kellelgi meist ei õnnestu teda vältida. Surm on uks, millest me kõik peame läbi minema pärast seda, kui selle lävele oleme saatnud nii mõnegi lähedase.
Võibolla pole Sa varem sattunud surmaga vastamisi. Oled arvanud, et surm, kirik, pastor, matusetalitus ja matuselaulud kuuluvad ühte. See on Sulle võõras keel ja Sa ei mõista seda. Olen sellele mõelnud ja püüan Sinuga kõnelda tavalises keeles neist tundeist ja mõtteist, mida arvan Sind tundvat ja mõtlevat.
Irja Kilpeläinen