«Lutatini hakkas üksi jäädes hirmuga taipama, et ta viibib laeval. Kuid kuidas ja mispärast oli ta siia sattunud ja kuhu viib teda teekond? Ta soris oma mälus nagu segipaisatud kirjade hunnikus. Eile hommikul pärast einet oli ta nagu harilikult viibinud oma kabinetis. Oli vaikne ja mugav. Akna peegelklaasidesse vaatas märtsikuu päike. Hiiglakapid, mis olid täis lükitud vanu ja uusimaid raamatuid, kuldkirjadega köiteis, ergutasid mõtet ja lõid meeleolu tööks. Istudes kirjutuslaua taha nahksesse tugitooli, heitis ta põgusa pilgu esinurka, mis oli drapeeritud vabarnavärvi sametiga: kolmnurksel lauakesel eraldus selgesti armastatuima pühaku Assisi Franciscuse marmorkuju. Kõrgemal, säravas kuldraamis, rippus ikoon: palvetav Kristus Keetsemane aias.
Pühakujukapi ees rippus sirelivärvi siid, millele oli tikitud mõtteteri pühakirjast. Lõhnas viirukist. Toatüdruk Aliis tõi paki värskeid itaalia- ja hispaaniakeelseid lehti. Lutatini tahtis neid kiiresti läbi vaadata, sest ees seisis kiire töö - jutlus ette valmistada. Kuid teda erutas äärmiselt sensatsiooniline uudis: Venes oli toimunud revolutsioon, tsaari valitsus oli arreteeritud. Artikleis käsitleti seda sündmust mitut viisi. Millist mõju avaldab see Maailmasõjale? Kas tahab rahvas, kes on kukutanud vana võimu, jätkata sõda sakslaste vastu?»
1928