Jõulude ja vana-aastaõhtu vahele jääval nädalal kogunevad kümmekond edukat naist kallisse Kindlusspaassse, et lasta end enne uue aasta algust hellitada ja kosutada. Kohapeal aga selgub, et spaa pole päris see, mida neile lubati. Daamid ei lase end heidutada ning otsustavad mullivannis mõnuledes ja šokolaadi süües üksteisele oma elust lugusid rääkima hakata. Nii jutustavadki üksteise järel oma lood Trofeenaine, Ajukirurg, Kohtunik, Maniküürija, Vikaari Eksnaine, Stsenarist, Kasuema, Ajakirjanik, Vandenõuteoreetik ja Avalik Esineja.
Weldon, kes on alati osanud naiste elust kirjutades uusi ja ootamatuid vaatenurki leida, ei valmista pettumust ka seekord – raamat on tõesti huvitav ja ootamatute pööretega.

Salajutud mullivannis
Tiina Aug, raamatu tõlkija

Fay Weldoni uue teose pealkiri «Spaa dekameron» viitab muidugi Giovanni Boccaccio ilmakuulsale «Dekameronile», mis on kirjandushuvilisi köitnud juba kuus ja pool sajandit. Nagu tema ammune eelkäija, on ka Weldon koondanud samade kaante vahele erinevaid raamjutustuse vormis lugusid, mis käsitlevad üsna «kergemeelseid» teemasid. Siiski on Weldon jäänud oma jõulise ja avameelse, ent peene ja peidetud inglise huumori ning irooniaga vürtsitatud stiili juurde, nii et kui Boccaccio tänase lugeja ehk vaid muigama paneb, siis Weldon ajab kohati suisa naerma.
Ei, pole vaja karta – Weldon ei lähe tagasi 14. sajandisse. Tema raamatu tegelased on meie kaasaegsed: moodsad, majanduslikult kindlustatud, edukad naised. Kümmekond säärast naist koguneb jõulude ajal üksildasse vanasse süngevõitu kindlusesse, kus reklaami kohaselt peaks tegutsema eksklusiivne spaa. Ja tegutsebki, ainult et mõningaste viperustega, sest just nende jõulude ajal võtavad maad mitmed tänapäevased katkud, mis annavad end tunda ka selles eraldatud kohakeses. Tõsi, mõne katku eest on spaa asukad vast isegi paremini kaitstud kui väljaspool viibijad, kuid samas on nad muust maailmast ära lõigatud, ja vastupidiselt Boccaccio jutuvestjatele ei meeldi see neile mitte üks põrm.
Aga midagi pole parata, nad on sunnitud spaasse jääma, ja et millegagi aega sisustada, hakkavad nad üksteisele oma elust lugusid vestma. Nendest lugudest selgub ka, miks tulid nad spaasse just jõulude ajal, miks ei ole nad oma pere rüpes nagu enamik inimesi. Sest sugugi mitte kõik nendest eri vanuses ja erineva elualaga tegelevatest naistest ei ole vallalised – mitmed on pereinimesed või siis elavad kellegagi koos. Lugusid räägitakse toas, kus asub hiigelsuur luksuslik mullivann, ning ruumi hubane õhustik aitab kaasa mitme intiimse saladuse või vapustava eluseiga paljastamisele.
Jah, loomulikult keerleb jutt enamasti meeste ümber – millest muust siis naised koos olles ikka räägivad? Ehkki mitte alati pole arutluse all ainult armusuhted. Fay Weldon on raamatu pannud kokku põhimõttel «igaühele midagi» ja seepärast võib siit üht-teist uut avastada kas või politoloogiahuviline.
Niisiis pole «Spaa dekameron» sugugi pelk «naistekas», selleks on autori eruditsioon liiga laialdane. Ning lugusid ei jutusta ta lugude endi pärast või oma fabuleerimisoskuse näitamiseks, vaid ikka selleks, et midagi ÖELDA. Nii naistele kui ka meestele. Elu ja ilma kohta. Kas otse, peaaegu et aforismi vormis, või siis ridade vahele varjatuna. Fay Weldon kohe ei saa ilma vimkadeta...
Aga kes mõtet otsida ei viitsi, võib lihtsalt nautida nende mõnikord liigagi fantastiliste ja seda elulisemate (teatavasti on «elu uskumatum kui väljamõeldised») lugude hoogsat, ladusat voolavust ning põnevat, üllatusterohket sündmustikku. On ju «Spaa dekameron» ikkagi üks mõnus ja naljakas raamat, millest lausa õhkub positiivsust. Ja mitte ainult sellepärast, et enamikul lugudest on õnnelik lõpp.