Vladimir Sorokini romaani „Opritšniku päev“ järg, antiutoopia või satiir Putini Venemaa võimalikust tulevikust. Venemaa umbes kahekümne aasta pärast. Taastatud on monarhia, seisused, opritšnina ja ihunuhtlus, eraldatud end Euroopast ja Kesk-Aasiast Suure Vene Müüriga, välispassid on Punasel väljakul rituaalselt ära põletatud. Ainsaiks tuluallikaiks on gaas ja Hiina transiidilt mati võtmine. Aeg on veidi edasi läinud, gaas otsa saamas, Moskva kortermaju köetakse puude ja käbidega, nädalavahetustel liftid ei sõida, kerjuste arv on hüppeliselt kasvanud.

Võrreldes «Opritšniku päevaga» on raamatu struktuur keerukam, see koosneb omavahel väliselt nõrgalt seotud, žanrilt erinevaist, erinevate tegelastega (koolilapsed ja kerjused, opritšnikud ja kohtu-uurijad, Suurt Müüri ehitavad sunnitöölised ja tehasetöölised, Valitsejanna ja timukad jne) peatükkidest, mis siiski moodustavad terviku. Päris raamatu lõpus selgub ka «Opritšniku päeva» peategelase saatus.