Vilhelmine Klementi tuli revolutsioonilisse liikumisse 16-aastasena, avalikkuse ees ei saanud ta tegutseda kahte aastatki, areteeriti, mõisteti sunnitööle, põgenes vanglast, areteeriti uuesti ja suri vanglas 25-aastasena.
Kui Villu oleks mõelnud ainult enesele ja oma haigusele, oleks tal ehk õnnestunud surma tagasi tõrjuda, kuid Villu poleks siis olnud Villu! Iseenesele sai ta end oma elus üldse üsna vähe pühendada. Ka vanglas kulus tal kogu energia ja suurepäraselt väljakoolitatud tahtejõud võitluseks. Sellelt võitlusväljalt ei hakanud Villu taganema, et säilitada elu.
Ta ei vandunud alla, ja jäi Villuks, kommunistiks viimse hingetõmbeni...