Vanakreeka suurima satiirimeistri ühes kõige kuulsamas teoses «Surnute kõnelused» saavad sõna paljud tuntud ja tundmatud kreeka riigijuhid, rahamehed, filosoofid, müütilised kangelased ja jumalad, kes jahvatavad allilmas surma ebaõiglusest, nutavad taga maa peale jäänud naudinguid ja rikkusi, vaidlevad saavutuste ja aukohtade üle ning räägivad sellest, kuidas allilmas asjad käivad. See kõik annab Lukianose lemmikutele Menipposele ja Diogenesele ohtrat pilkamisainet, kuid avab samas suurepäraselt ka kreeklaste uskumusi, maailmanägemist ja elukorraldust.

Kergemeelseid ja teravaid «Surnute kõnelusi» on alates renessansist Euroopa kirjanduses väga palju jäljendatud. Voltaire on Lukianose kohta öelnud, et ta on küll meelelahutaja, kuid selline, kes paneb lugeja mõtlema.