Šatberašvili proosaloomingut iseloomustab lüüriline ainekäsitlus. Tema jutustused on pildid külaelust, nendes kujutatakse tugevaid karaktereid.
Parimaks jutustuseks peetakse kirjaniku elu lõpuaastail valminud «Surnute päikest». Selles loos on kajastunud poeetilised rahvapärimused, samuti gruusia külaelu lähemas minevikus.