«Meie pataljonid jooksevad verest tühjaks... See on jube! Ma ei julge enam käärpikksilma sisse vaadatagi... See on lausa tapmine, aga mitte rünnak hoolikalt ettevalmistatud lähtealuselt, nagu meile suud-silmad täis valetati!»
Olev küünitab veepudeli tagasi. Ta pole sellest suutäitki rüübanud. Ta ei tahagi rüübata. Ta näeb enda ümber kaitsetuid mehi, keda halastamatult maha niidetakse.
Veepudel Olevi käes väriseb.
«Ma tahaksin kõva häälega röökida ja mõnel mehel lihtsalt näo üles lüüa!» sõnab Kustav. «Ja see on ka ainus, mida ma tahta võin. Rünnak on nõnda käima lastud, et süüdi oleme meie, meie ei anna efektiivset ja täpset tuld. Sest alles hiljuti olime ebaustavad tööpattide orjad...»
Telefonist lükkab uksekatte kõrvale ja raporteerib:
«Side diviisi staabi vaatluspunktiga on korras. Mürsukillud olid juhtmele pihta trehvanud.»
«Sa tulid ukse taha juba tükk aega tagasi. Miks sa kohe sisse ei astunud?» küsib kapten Saarsoo ootamatult.
«Ma... mina...» alustab telefonist rabedalt. Saab siis kindluse kätte ja ütleb pisut kokutades: «Läksin... läksin paar sammu, noh, tagasi, viskasin vett ja...»
Kapten kissitab silmi ja ütleb järsult:
«ESmalt kannad oma käigu ette ja siis alles...»
Kustav astub aparaadi juurde, lööb väljakutseks vänta ja raiub resoluutselt:
«Siin seitseteist. Kannan ette, et efektiivset ja täpset tuld saab organiseerida siis, kui jalaväe mõttetud rünnakud katkestatakse, kui luurele antakse aega vaenlase õiged tulepunktid välja selgitada ja need hävitada. Meile üle antud operatiivkaartidega võib onni ahjus tuld süüdata!»