«Kelle moodi ma välja näen? Ma mõtlen, kelleks sa mind pidasid?... Kes on Sylvia?»
Poiss oli nii kaua vait, et tundus, et ta ei kavatsegi vastata. Tema näole ilmus veider ilme. Ta pööras pead, nagu prooviks seda varjata, piilus siis uuesti üle õla tahapoole ja ütles:
«Minu õde. Ainult et ta on surnud.»
Emilyl polnud plaanis Oliver Mallertoni ja tema surnud õe lugu uurida. Ta oli vaid jälitanud oma kunstnikust isa, et välja selgitada tema viimase aja kummalise käitumise põhjused. Tal ei olnud üldse plaanis lasta end Sylvia-mängu kaasa haarata, see oli mäng, mis kõlas süütult, kuid oleks ühelt poisilt peaaegu elu võtnud ja teine poiss kihutati selle mängu tõttu mõisast minema.