Filosoofia äärealadel elab hulganisti olevusi, kes ei ole inimesed ega loomad, teiste seas leiame sealt ka taimed. Tänapäeva filosoofid hoiduvad enamasti taimse elu kohta ontoloogilisi ja eetilisi küsimusi tõstatamast, aga Michael Marder seab selles raamatus just taimse elu metafüüsika dekonstruktsiooni esiplaanile.

Ta joonistab välja taime elu eksistentsiaalse mõõtme ja inimese mõtlemise taimse algupära, et kinnitada taimede potentsiaali üldistavale loogikale vastu panna ja otstarbekesksuse kitsastest piiridest üle astuda. Taimede «metafüüsikajärgset» elu rekonstrueerides keskendub Marder nende iseloomulikule ajalisusele, vabadusele ja ainelisele teadmisele, mida võiks ehk nimetada ka tarkuseks. «Taimmõtlemine» on tema jaoks mittekognitiivne, mitteideatsiooniline ja mittepildiline mõtlemise viis, mis on taimedele iseloomulik, ühtlasi tähistab see inimese mõtte tagasipöördumist juurte juurde ja lähenemist taimedele.

Michael Marder (*1980 Moskvas) on filosoof ning Baskimaa Ülikooli filosoofiaprofessor, kelle uurimistöö keskendub fenomenoloogilise traditsiooni toel keskkonnafilosoofiale ja poliitikateooriale. Ta on kirjutanud rea raamatuid vegetaalse elu filosoofiast, milles pöörab põhjalikult tähelepanu taimede olemisviisidele.