Käesolev raamat on oodanud avaldamist eesti keeles peaaegu tere sajandi. Aastatel 1911-1913 ilmusid «Taksaatori märkmed» vihikutena tolleaegses metsanduslikus ajakirjas «Lesnoi Žurnal» ning 1914.a. avaldati see St. Peterburgis omaette raamatuna. Raamat omandas kiiresti suure populaarsuse kogu tollases Vene impeeriumis. Asjaomastes ringkondades hakati seda hellitavalt kutsuma «taksaatori piibliks».

Ühelt poolt võib käesolevasse väljaandesse suhtuda kui meenutusse möödunud aegadest või kultuuriloolisse ekskurssi, kuid teiselt poolt märkab lugeja kindlasti rohkesti detaile, mõttekäike ja väärtushinnanguid, mis viivad teda aja relatiivsuse tajumiseni.