Kell kümme õhtul liigub mööda kõrvalisi linnatänavaid ainult lastearst. Ihuüksi, jalgsi, sest transporti pole. Väsinud ja näljane. Viimane visiit on perekonna juurde, kes nõuab, et arst kõigepealt lauda istuks. Pakutakse päevalilleõlis praetud kartuleid ja hapukurki. Need on parimad, mida arst elus saanud. Ta sööb ja vaatab siis lapse üle. Kirjutab retsepti ja annab nõu...

See oli aeg, kus koduvisiit oli rangelt kehtestatud kohustus ja lastearst teadis oma piirkonnas elavate perede kohta kõike. Nagu ka aeg, kus peamine diagnostikavahend oli omaenda kõrv, silm ja kogemus, kolleegi nõu ja läbiloetud raamatud. Kasinad olid uuringuvõimalused haiglas, ravimite arsenal oli piiratud. Käesolev raamat jäädvustab osa meie kultuuriloost ja mälust. Tallinnas töötanud 69 lastearsti mälestustes avaneb pediaatria ajalugu. Neis lugudes on juttu õpingutest, õpetajatest ja ennastunustavast tööst.