Juba ligi viiskümmend aastat, nii kaua kui tantrabudism on Läänes üldse laiemalt tuttav olnud, käib üks igavene vägikaikavedu, hämamine ja sudimine selle ümber, kas ja mil määral ning millisel kujul on selles kasutusel seksuaalsed praktikad.
Aja jooksul on Lääne inimeste teadmised tantrabudismist sedavõrd kasvanud, et seksuaalsete praktikate eitamine ei ole enam võimalik. Ent rääkida neist ikkagi ei soovita ja põhjendatakse seda soovimatust korraga lausa kahest otsast: ühed tiibetlased, kes oma õpetusi ingliskeelseiks raamatuteks kirjutavad, võtavad omaks, et tantra jooga on tõepoolest olemas, kuid lisavad kohe: see on niivõrd edasijõudnute asi, et algajatel ei maksa selle peale veel mõeldagi – ja teised autorid jälle väidavad vastupidi, et neid praktikaid kasutavad kõige tuhmimad õpilased, kes teisiti ei saa...