Piir, tõke, keeld. See on esimene tõde, mille vastu me maises maailmas põrkame. Me lööme end vahel veriseks vastu neid piire. Ja mis on inimese elu? Üksainus rahutu lainetus vastu oma piire, nagu merelgi. Ja ta ei pääse neist kunagi välja nagu merigi siin. Aga ehk siiski...? Fantaasias vaid oleme vabad. Teistega kokku puutudes oleme taas vaid lihavereline maailm. On see teistele meelepärane - lubatakse talle laiemaid piire; pole see nõnda - juhatatakse ta põlastusega oma piiride juure: «Mis ta enesest mõtleb, endale kujutleb!»
Kõik meie keha ja vaimu omadused määravad meie piire. Piirid, piirid, piirid. Kõikjal puudutame teiste hinges piire; vahel eksleme ehk kaua ringi teise sümpaatiatundes, kuni jõuame piirini.

Inimene aga on üldse kadunud maailmast. Diogenes otsis teda laternaga; nüüd peaks teda ehk otsima mikroskoobiga, seda sädet, mis maisusesse on kustumas. Maailmas on vaid veel diktaatorid, direktorid, ametnikud, töölised, kuningad, filmitähed ja igasugu muud keeruka maailma igapäevavajaduste järgi moonutatud olendid, mitte aga inimesed. Keegi ei vajagi inimest; kõik otsivad eriteadlast, sest maailmast on saanud vaid töökoda, kus amet elab inimese kulul, on kõikjalt välja tõrjunud inimese. Otsigu igaüks eneses inimest ise, kuni leiab.