Tuntud inglise romaanikirjanik E. M. Forster (sünd. 1879) jääb ka oma lühijuttudes kindlaks isiklikule ideaalile: ainult vahetus kokkupuutes loodusega on elu inimväärne, ainult rikkumatu hing suudab tajuda puhast rõõmu elust ja kunstist. Loomulikult ei ole kirjanik nii naiivne, et tänapäeval tõsiselt esitada mingit russoolikku üleskutset: «Tagasi loodusesse!» See muinasjutuline ideaal on talle pigem abinõuks, et näidata inimese hinge ja vaimu loomupärast rikkust. Forsteri novellides võlub meid just sügav usk inimesse ning tema omapärane loominguline maneer, milles põimuvad peen iroonia, looritatud nukrus ja inglise kirjanduses traditsiooniline fantastika.