Venemaal toimuv vaheldub nii kiiresti ja ootamatult, et silmad ei jõua jälgida, mis sünnib. Kord integratsioon läände, siis itta. Kord sõprus Saksamaaga, siis Hiinaga. Kord on siht India ookean, kord Põhja-Jäämeri. Vene poliitika on suunatud aina rohkem sissepoole. Kreml sisendab rahvale, et Venemaa on ja jääb sissepiiratud kindluseks. Sissepiiratuidon kergem valitseda.

Maailm vaatab pealt ja ammutab suud. Mida Venemaaga teha? Või õigemini – mida pole mõtet temaga teha. Isiklikke kogemusi Venemaaga ei asenda ükski teooria. Ei ole venelastest paremaid, kui nad on head, ja pole nendest halvemaid, kui nad on halvad.