Kolmekümmend polnud veel
Tjorkin täis, kui äkki
ongi ots ta maisel teel.
Teise ilma läki!

Vana aasta lõpp on käes.
Otse vastu nääre
esmakordselt sõdur näeb
varjuriigi sfääre...

Nõnda kasvab värsi lõim -
ikka rida reale.
Lugeja, see kõrgem või,
aga passib peale.

«Allilm, põrguvärk? Tohohh!»
- «Nüüd, kus ukse ees on
kosmonautika epohh?»
- «Põrunud see mees on!»

- «Täielik absurd on see!
- «Küll on aga mõte!»
- «Väga kahtlane süžee!»
- «Tal on tagamõte!»

Ja nii ongi paugupealt
peatus esimeselt realt...