Rikkal mehel jäi kaasa haigeks. Kui naine tundis, et igaviku algus läheneb, kutsus ta oma ainsa tütre voodi äärde ja ütles talle: «Armas laps, jää alati heaks, juhtugu sinuga mis tahes!» Siis sulges ta silmad ja heitis hinge. Tüdruk vaeseke käis jumalast iga päev kalli emme haual nutmas. Tuli talv. Paksu lumevaibaga talv. Lumi kattis haua valge linikuna, ja kui päike selle kevadel oli eemaldanud, kosis mees otsekui kättemaksuks endale uue naise.
Uus naine tõi majja kaks tütart kaasa. Nad olid näo poolest ilusad ja õrnad, aga südame asemel oli neil must ja õel ussipesa. Ja nii sai alguse vaeslapse paha ning kurb orjapõli.