Kui aastal 1952 olin valmis saanud «Johannes Angelose», otsustasin kindlasti, et ma kunagi enam ei kirjuta mingit ajaloolist romaani.
Aga aine valib autori, mitte sugugi autor ainet.
Lõppeks seisin Palermo muuseumi etruski osakonna tagumises toas ja vaatlesin kõige majesteetlikumat jumalakuju, mida kunagi olin näinud. Siis vist juba tundsin sundust kirjutada ükskord etruskidest, kuigi veel püüdsin vastu tõrkuda.


Algusest peale arenes mu huvi etruskide omapärase, ilusa, salapäraselt naeratleva kultuuri õitseaja vastu, umbes kuuenda sajandi lõpul e. Kr., seega enne kui roomlaste hävitustöö oli alanud ja kreeka kultuuri söövitav mõju läinud liig rikkuvaks.
Hakates oma kujutluses moodustama pilti tollest maailma ühest otsustavast muutumisjärgust, märkasin oma üllatuseks, et olin sattunud Pärsia sõdade aega, seega aega, mis pakub teatava võrdlusvõimaluse oma-aja sündmustega, kui nii tahetakse.
Mika Waltari