1941–1944 teenis Siegfried von Vegesack Saksa sõjaväe tõlgina Ukrainas, Gruusias, Krimmis ja Baltikumis. 1941. aasta suvise pealetungi käigus jõudis ta rindeüksuse koosseisus korraks sisse põigata kodusesse Lobergi mõisa ning näha kohalike siirast rõõmu Nõukogude ikkest vabanemise üle. See sõjakäik itta lõppes toona Viljandis, pärast mida suunati autor uude teenistuskohta. Käesolev meenutusteraamat on tema omalaadne roadmovie läbi kogu Saksa vägede idarinde tagala, kus ta oli aastail 1942–1943 peamiselt erinevate tagala majanduskomandode teenistuses.

Autori ladus jutustamisstiil viib lugeja hoogsalt läbi väga eriilmeliste paikade ja olukordade, kohtudes eri rahvuste ning nende kultuuriliste eripäradega, ning toob lugejateni vahetud muljed kohtumistest kohalike elanikega, mida vene keele oskus tal võimaldas.