Sõda vajab statistikat. Arvandmeid hävitatud vaenlase ja tehnika, kaotuste ja saavutuste kohta. Aga sõja mõistmiseks on oluline tunda sõtta läinud või sinna jäänud inimese hinge ja nägu. Sõda avab inimese sisu armutult. Nõrgaks peetu võib osutuda tugevaks, seni tugevaks arvatu argpüksiks. Nende inimeste elu, saatust ja omanäolisust on Vahur Laiapea oma lugudes avanud. Et nad ei jääks tundmatuteks väärtusteks sõjamatemaatika abstraktsetes valemites.
RAAMATUS LEIDUVAD LOOD ON KIRJUTATUD 2022. AASTA JAANUARIST DETSEMBRINI UKRAINAS, EESTIS JA POOLAS. NEED ON ESMALT ILMUNUD AJALEHES POSTIMEES.
VAHUR LAIAPEA on õppinud Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, õpetanud kümme aastat kurte lapsi, püüdnud mõista ja teistele seletada, mis on viipekeel. Loonud ligi nelikümmend dokumentaalfilmi ning kirjutanud mitu raamatut. Ukraina sõjapiirkonnas tegi ta esimese filmi 2015. aasta kevadel. 2022. aastal käis ta Ukrainas materjali kogumas viis korda.
