Õhtumaine filosoofia on tänaseks juba kaks ja pool aastatuhandet vana, aga suur osa sellest tekkis vaid kahe katkendliku puhanguna, mis kumbki kestis umbes 150 aastat. «Unistuses mõistusest» kirjeldas Anthony Gottlieb neist puhangutest esimest. Selle järjeraamatus «Unistus valgustusest» kaardistab Gottlieb oskuslikult teist suurt mõttelahvangut, viies meid ususõdade järgsesse ja galileiliku teaduse tekkimise aegsesse Põhja-Euroopasse ning luues laia panoraami sellest, mida kujutas endast valgustus ja miks me oleme sellele siiani tänu võlgu.

Suhteliselt lühidal ajajärgul – alates 1640. aastate algusest kuni Prantsuse revolutsiooni eelõhtuni – jätsid oma jälje mõtteteadusse Descartes, Hobbes, Spinoza, Locke, Pierre Bayle, Leibniz, Hume, Rousseau ja Voltaire. Nagu Gottlieb näitab, püüdsid need mehed välja peilida, millised on uue teaduse ja usuliste ümberkorralduste järelmid, mis omakorda pani neid kahtlema traditsioonilistes õpetustes ja hoiakutes. Mis johtub teaduse progressist meie arusaamisele iseendast ja meie ideedele Jumalast? Kuidas peaks valitsus tegelema usulise mitmekesisusega – ja milleks õieti on üldse olemas valitsus? «Unistuses valgustusest» jutustatakse nende mõtlejate lugu ja uusaegse filosoofia sünnilugu.

Anthony Gottlieb on nädalalehe The Economist endine tegevtoimetaja ning olnud külalisõppejõud Harvardi Ülikoolis ja Oxfordi Ülikooli All Souls College’is. Tema kaastöid on ilmunud The New Yorkeris, The New York Timesis ja paljudes tema sünnimaa, Suurbritannia väljaannetes. Gottlieb elab New Yorgis.