See raamat sai alguse Arnold Susi pisitütrest, kes nõudis õhtuti unejuttu. Tütar Helil oli lemmiknukk, ruudulises ülikonnas poiss, paari vaksa pikkune, üleni õhukesest tselluloidist, liikuvate käte ja jalgadega ja armsa näoga. Selle nuku seiklustest hakkaski juristist isa jutustama. Igal õhtul sündis uus lugu, mängu tuli mets, tulid karud, jänesed, sipelgad, õel rebane…

1938. aastal kirjutas Arnold Susi need lood üles. Tema kolm last lugesid seda ikka ja jälle. 1949. aasta märtsis «reisis» Arnold Susi looming koos perega Siberisse, kus seda muinasjuttu luges terve eestlaste kogukond. Raamat ilmub peaaegu muutmatus sõnastuses, nagu Arnold Susi ta 80 aasta eest kirja pani.