VARJUDE MAAL

Nii ihkan avarusi kaugeid, suuri –
ja olla vaba ahelatest siin.
Hing tuleviku ilma ajab juuri,
sest olu all maailma mullas piin.
Siin naer ja nutt –
ja elu ainult muinasjutt...
Mu hing vaid templi pühamasse ihkab –
kõik inimlikku madalat siin vihkab.
Oo varjumaa!
Oo hinge võigas vangimaa!
Veel ihkan avarusi kaugeid, kaugeid –
veel peidab tihti uduviir mu laugeid.
Siin kõik on muld.
Kuid vangipõlves kaevatud saab kuld...