Toomas Karjahärm keskendub oma raamatus etnilisust, rahvusküsimust ja rahvuspoliitikat puudutavatele terminitele mõisteloo aspektist. «Mind huvitab nii nende mõistete omaaegne kui ka tänapäevane tähendus ning kasutamine nii impeeriumi keskuses (valitsus, vene poliitiline eliit) kui ka mittevene välisperifeerias Balti kubermangude (täpsemalt Eesti ala) näitel,» ütleb autor raamatu eessõnas. Niisugune terminoloogia iseendast ei iseloomusta valitsuse rahvuspoliitikat ammendavalt, ent ütleb selle kohta nii mõndagi, andes meile ühtlasi tõhusa instrumentaariumi etniliste protsesside adekvaatsemaks nimetamiseks eri keeltes.

Raamat annab ülevaate ka venestusest eesti historiograafias. Vaatluse all on muu hulgas eestlaste «peadpööritav karjääriedu» vene ametnikkonna seas, «kodanikuühiskonna» ja «avalikkuse» mõisted, venestuse tagajärjed hariduselus ja eesti venekeelsed erakoolid.

Eraldi peatükis jälgitakse eestlaste rahvusliku liikumise kajastusi Eesti ja välismaa uusimas historiograafias. Siin on probleemiks rahvusliku liikumise faaside dateerimine, esmajoones küsimus sellest, millal toimus üleminek patriootliku agitatsiooni faasist massiliikumise faasi ja millal kujunesid eestlased moodsa aja rahvuseks. Kõnesoleva arutluse tuum on nendes kriteeriumides, mis lubavad meil rääkida «küpsest» väljakujunenud eesti rahvusest.

Raamat on täiendus ja järg teosele „Ida ja Lääne vahel“ (1998), mis pälvis riigi teaduspreemia.