Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitser Moritz von Kotzebue langes Napoleoni sõdade ajal 10. augustil 1812 Polotskis ühel luureretkel olles pealetungivate prantslaste kätte ning prantslased otsustasid ta vangide vahetuseni Prantsusmaale toimetada. Nii algas tema tapiteekond laastatud rindepiirkonnast läbi Leedu, Poola, Preisi ja Saksa alade Prantsusmaale, kus ta vabanes alles aprillis 1814. Mida kaugemale ta rindest aga jõudis, seda enam sai ta kasutada vabadust, mida tagas vanne mitte põgeneda. Hea fantaasia, kiire otsustusvõime, piisava nahaalsuse ja emotsionaalse intelligentsusega õnnestus tal sellest sõjaväelasele nurjatust olukorrast välja mängida erakordne vastutahtsi seiklus, kus ta puutus kokku kõiksuguste inimeste ja olukordadega.

Kohe pärast vabanemist pani ta kirja oma vangipõlveloo, mis on romantilisele ajastule omaselt väärikalt tundeline, aga hinnangutes ka spontaanselt erapoolik ja lugejale mõtlevalt meelelahutuslik.