Vale nime all põgeneb noor Sandrine sõja süngustest päikesesse uppunud varasuvisesse Rootsi. On aasta 1945. Tema ainsaks pagasiks on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus.

Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Kes ta on? Mis sõja ajal juhtus? Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.

«Vera» on võimas jutustus põgenemisest ja ellujäämisest, emadest ja tütardest, põlvest põlve kanduvast süüst ja armastusest.

Ühte looduse mõistatust ei suuda keegi seletada: kuidas saab mererohi veemasside tohutu surve all nii kaalutult hõljuda? Mõnikord, kui mul und ei olnud, kerkisid mu silme ette mere põhjas otsatult pehmelt heljuvad kaalutud adruvarred. Siis mõtlesin, et pean muutuma samasuguseks. Hoolimata survest olema kaalutu. Hõljuma, ehkki see tundub võimatuna.