Sarja järjekordses raamatus on autor võtnud lähema luubi alla Järva- ja Jõgevamaa Omakaitse-meeste tegevuse nii Saksa okupatsiooni ajal kui pärast sõda, mil paljudest neist said metsavennad. Ning selgub kohutav tõsiasi – et valgelindimehed vägivallatsesid rahvuskaaslaste kallal vähemasti samasuguse julmusega kui äsjased hävituspataljonid.

Nii oli Türi ja eriti Laiuse kandi Omakaitse-meestel kombeks ohvreid enne tapmist ka tublisti nuudi ja püssipäradega peksta ning kaevu visata. Elusalt ja seotud kätega. Rääkimata kohaliku elanikkonna kallal toime pandud lausa uskumatute mõõtmetega röövimistest ja muust vägivallast. See on aga juba eestlaste «vastupanuliikumise« täiesti uus tase. Vastu ööd selle raamatu lugemine ei ole hea mõte.

Autori sõnum on, et banditism ei saa kuidagi olla metsavendluse, veel vähem vabadusvõitluse sünonüümiks. On aeg metsavendluse ümber küütlev rahvusromantiline udu minema pühkida.