Lauri Kaldoja teist luulekogu võib pidada 2015. aastal ilmunud «Panoptikoni» järjeks, toonaste teemade käsitluseks uue rakursi alt. Kui «Panoptikonis» oli fookus vaatlusel – enesevaatlusel läbi kõrvalise pilgu, siis «Vessel» pöörab pilgu sissepoole, küündides veresoonte, luu ja üdini, sisemise sõjaväeni.

Ka siin on tajutav Teine, alati puuduv, ent oma puudumises kohalolev.
Rääkimise ja vaikimise, tõe ja vale paratamatud ühisused.

Sulge tihedamalt uks ja täida enesega praod,
et kaitsta oma küllastunud minapeegeldust
Üksi keset tühja välja ukseraamiga
hoiab tema sind
ja sina tema pidetust